Seinakleebiste tootmine ja reisipatjade õppetund
Pärast lugu odavatest dušikardinarõngastest, millega ma midagi ei teeninud, arvasin, et probleem oli liiga madalas müügihinnas. Hinnaga mängimiseks polnud lihtsalt ruumi. Järelikult tuli leida kallim ja kvaliteetsem toode, mille marginaal võimaldaks reklaami ja turundusse investeerida.
Avasin taas analüüsitarkvara ja otsisin üle 20 dollari maksvaid tooteid. Silma jäid reisipadjad, need U tähe kujulised kaelapadjad lennuki või bussiga sõitmiseks. Turg kasvas ja nõudlus oli hea, kuid peaaegu kõik Amazoni padjad olid mustad. Andmed näitasid, et inimesed otsivad ja ostavad ka siniseid, ent neid pakuti vähe. See toimus 2014. või 2015. aastal.
Tahtsin teha ideaalse kaelapadja. Tavalise täidise asemel pidid selle sees olema väikesed graanulid, et padi võtaks kaela kuju. Kõige tähtsam oli minu jaoks siiski kangas. Tahtsin kvaliteetset padjakatet, mis oleks katsudes väga meeldiv, allergiasõbralik ja ilma plastilõhnata.
Läksin jälle Alibabasse ja kirjutasin kahekümnele tarnijale. Ainult viis olid nõus tegema 50 padjast koosneva proovipartii. Tellisin näidised, katsusin neid ja valisin tootja, kes oli valmis kõik minu soovide järgi tegema ning lisas hinna sisse ka ilusa kinkepakendi. Esimese partii saatsin Amazoni lattu.
Müügihinnaks panin umbes 24 dollarit. Marginaal oli hea, käivitasin reklaami ja uskusin edusse. Siis aga puutusin kokku tegelikkusega, mida ükski analüüsiprogramm polnud arvesse võtnud.
Selgus, et kvaliteeditunnet on ekraani kaudu peaaegu võimatu müüa. Mina teadsin, kui pehme ja mõnus mu padi on. Ostja nägi lihtsalt veel üht sinist patja, mis oli konkurentide omadest kallim. Palkasin professionaalse tootefotograafi ja lasin teha korralikud fotod, sealhulgas lähivõtted kanga tekstuurist.
Liitusin Amazon Vine’i programmiga ja jagasin patju tasuta, et saada ausaid arvustusi. Inimesed kiitsid kvaliteeti ja andsid viis tärni, kuid sellest polnud müügile abi. Reklaam neelas kogu eelarve, sest ostuni jõudis vähe külastajaid. Oli raske selgitada, miks maksta rohkem kanga eest, mida ei saa ise katsuda.
Tellisin veel 200 patja, et müügile hoog sisse saada, kuid müük edenes väga raskelt. Siis sain aru, mis oli tegelik probleem. Sel ajal, kui ma valisin kangaid ja seadistasin patjade reklaame, hakkas kannatama minu põhitegevus ehk seinakleebiste tootmine. Ma ei teinud enam uusi kujundusi ega jälginud trükivaldkonna trende. Tähelepanu oli mujale läinud ja äri, millest ma elatusin, jäi tagaplaanile.
Sain aru, et ajan taga kujuteldavat kullasoont ja kaotan samal ajal päris oma. Müüsin kõik padjad kasumita maha, et raha tagasi saada, ning lõpetasin Hiinast ostetud kaupade edasimüümise Amazon FBA kaudu. Läksin tagasi printerite juurde, hakkasin taas otsima uusi trende ja kujundusi ning arendama kleebiste tootmist. See kogemus õpetas mulle, et mõnikord tasub uute niššide otsimise asemel keskenduda sellele, mis juba hästi välja tuleb, ja seda edasi arendada.
