Seinakleebiste saatmine ja kahe papptoru lugu
Umbes kolm aastat tagasi juhtus meil üks kummaline lugu papptorudega, milles saadame seinakleebiseid üle maailma. Tegelikult algas kõik juba siis, kui alustasin kleebiste tootmist. Seinakleebiste saatmine tõi kohe kaasa praktilise küsimuse, millisesse pakendisse need panna. Papptoru tundus kõige loogilisem valik. See on tugev ja kerge ning kleebiserull mahub sinna täpselt sisse, ilma et saadaksime kaasa palju tühja õhku.
Leidsin tootja, tellisime terve alusetäie torusid ja töö läks rahulikult edasi. Saatsime pakke Omniva, DHLi ja FedExiga. Siis kirjutas FedEx detsembri keskel, meie kõige kiiremal ajal, et alates 1. jaanuarist nad enam meie ümmargusi torusid senistel tingimustel vastu ei võta. Iga paki eest tuleb maksta 25 eurot lisaks või vahetada pakend välja. Ma ei saanud aru, mis lahti, sest kõik toimis, ladu oli torusid täis ja aega oli ainult kaks nädalat.
Võtsin ühendust meie kliendihalduriga ja küsisin, mis juhtus. Selgus, et probleem oli puhtalt mehaaniline. Meie torud olid 60 cm pikad ja 5 cm läbimõõduga ning automaatsel sorteerimisliinil hakkasid need veerema, keerasid end risti ja vajusid konveieri rullide vahele. Toru jäi kinni ja pöörles kohapeal, järgmised pakid aga põrkasid sellele otsa ning tekkis ummik. Liin tuli seisma panna ja pakid käsitsi välja võtta. Nagu ma halduri jutust aru sain, oli FedEx sellest tüdinud ja küsis meie pakkide käsitsi töötlemise eest nüüd 25 eurot juurde.
Hakkasin uurima võimalusi, sest nii lühikese ajaga polnud uut pakendit lihtne leida. FedEx pakkus oma kolmnurkseid torusid. Nende puhul oleksime aga pidanud maksma 4 kg mahukaalu järgi, kuigi kleebis kaalus ainult 100 grammi. See meile ei sobinud. Otsisime kandilisi karpe, kuid keegi ei jõudnud neid 1. jaanuariks valmis teha.
Tuli leida ajutine lahendus ja ausalt öeldes oli see üsna absurdne. Võtsime kaks ümmargust toru ja teipisime need kokku, et pakk enam ei veereks. Ühte torusse panime kleebise ja teise saatsime tühjana kaasa. Pakkusime välja ka toru ümber pandavaid kolmnurkseid detaile ja muid lisasid, kuid FedExile need ei sobinud. Tol hetkel ei tulnud meil midagi paremat pähe.
Kahe toru pakkimine võttis kolm korda rohkem aega ja materjali kulus kaks korda rohkem. Kõige naljakam osa algas aga siis, kui kliendid pakid kätte said. Inimene avas esimese toru ja leidis, et see on tühi. Kohe tuli vihane kiri, milles nõuti raha tagasi, sest olime saatnud ainult õhku.
Pidime igaühele selgitama, et avada tuleb ka kõrval olev teine toru. Tellimus on seal. Tühi toru on lihtsalt selleks, et sorteerimismasinale meele järele olla. Inimesed olid üllatunud, kuid leidsid oma tellimuse üles.
Kahe kuu pärast saime lõpuks kätte meie jaoks valmistatud kandilised karbid. Sellest ajast kasutame FedExiga saates ainult neid. Omniva ja DHL võtavad meie ümmargusi torusid endiselt vastu, ilmselt on nende liinid teisiti ehitatud. Selline lugu logistikast, tühjadest torudest ja ummikutest konveieril.