Kuidas autohooldus meie trükikoda ohustas
Täna räägin sellest, kuidas tahtsime korraga kõike pakkuda ja oleksime oma trükikoja peaaegu sõna otseses mõttes üle ujutanud. Kui kolisime oma varasematesse ruumidesse Tallinnas, ehitasime sinna autode kiletamise boksi. Kliendid hakkasid kohe küsima, kas peseme auto enne kiletamist puhtaks, teeme salongi keemilist puhastust ja poleerime kere professionaalselt. Meile tundus see suurepärase võimalusena.
Meil olid ruum, äravool ja ka kogemus. Minu äripartner oli varem tegelenud autopesu, salongi keemilise puhastuse ja poleerimisega, nii et kõigi teenuste pakkumine ning ühe tellimuse väärtuse suurendamine tundus loogiline. Eraldasime pesu ja kiletamise ala tootmisest seintega ning alustasime uusi teenuseid suure entusiasmiga.
Esimesena pani meid proovile autopesu. Algul tundus, et pole midagi keerulist, lase vett ja pese svammiga. Põrand oli aga täiesti tasane ning äravool asus nurgas, mitte auto kõrval. Vesi kogunes suureks loiguks ja pidime seda mööda boksi moppidega äravoolu poole lükkama.
Seejärel leidis vesi tee seinte alt läbi naaberruumi, otse printerite, materjalirullide ja põrandal olnud juhtmete poole. Saime üleujutuse peatatud enne lühist või kallite seadmete riket. Materjale päästa ei õnnestunud ja märjaks saanud rullid tuli ära visata. Pesuboksis oli libe ning töötamiseks oleks peaaegu kummikuid vaja olnud.
Lõpuks loobusime täismahus autopesust. Nüüd palume kliendil tuua auto pestuna ja bituumeni jääkidest puhastatuna. Ise teeme enne kiletamist ainult viimase käsipesu ja pinna puhastuse.
Teine katse oli salongi keemiline puhastus. Seekord said probleemiks kasutatud vahendite lõhnad. Ventilatsioon ei tulnud toime ja õhk liikus puhastusalalt trükkijate juurde. Saime omal nahal tunda, et vaheseinast üksi ei piisa.
Trükime ökosolventtintidega, mille lõhna tavapärase töö ajal peaaegu ei tundnud. Trükkijad olid oma töötingimustega harjunud ega kasutanud respiraatoreid ega maske. Salongi puhastanud töötajad kasutasid respiraatoreid ega kurtnud, kuid trükkijatel tekkisid peavalud ja nad ütlesid, et nii pole võimalik töötada. Talvel ei saanud väravat pidevalt lahti hoida. Tuli tunnistada, et ka see teenus ei sobi meie ruumidesse.
Viimaseks katseks jäi poleerimine. Arvasime, et sellega probleeme ei tule, aga eksisime. Meie töö käigus tekkis väga peen tolm, mis pääses pragudest läbi ja ladestus kõikjale, sealhulgas printerite trükipeadele. Tootmine kannatas jälle kõrvaltegevuse tõttu.
Trükipea on printeri üks tundlikumaid ja kallimaid osi. Toona maksis üks 1500 eurot ja meil oli neid neli. Tolmuga kaasnesid prindikvaliteedi probleemid, väljatrükile ilmusid triibud ja düüsid ummistusid. Poleerimisteenuse pärast auto hinnaga seadmetega riskida polnud mõistlik.
Nii jõudsime katsete ja vigade kaudu lihtsa järelduseni. Kõike ei tasu teha ühes ruumis, kui see pole selleks projekteeritud. Nüüd teeme enne kiletamist ainult kerget kohalikku poleerimist. Täismahus pesuks, salongi keemiliseks puhastuseks ja professionaalseks poleerimiseks suuname kliendid partnerite juurde, kellel on õige kaldega põrandad, võimas väljatõmme ja eraldi boksid.
